Elektrostimulatsiooni on juba aastaid kasutatud füsioteraapias ja rehabilitatsioonis neuromodulatsiooniks ning lihaste tugevdamiseks, somatosensoorseks ja valuraviks. Kudede elektrostimulatsiooni tehakse ajas muutuva pinge või vooluimpulssidega. Stiimuli parameetrite valimise peamised kriteeriumid on kindlad funktsionaalsed eesmärgid ja sihtstruktuuride võimekus. Kasutatud laengu ühikimpulsse iseloomustavad polaarsus, laius, intensiivsus, sagedus, amplituud (voldid või amprid), kestus (impulsi laius), kuju (nelinurkne, kolmnurkne, sinusoidne) ja transkutaanne või invasiivne rakendamine, samuti stimuleeritav koht (närv, lihas). Neid parameetreid arvestavad meetodid ja rakendused on peamiselt suunatud organismi funktsioonide parandamisele ja hindamisele. Elektrostimulatsioonil on tavapärase ja liikumispõhise rehabilitatsiooniga võrreldes palju eeliseid, eelkõige liikumise stimuleerimise täpsus, mis saavutatakse kõigi lihaskiudude mõjutamisega. Kuigi elektrostimulatsiooni meetodeid kasutatakse füsioteraapias ja rehabilitatsioonis sageli, ei ole elektrostimulatsiooni toimemehhanisme senini piisavalt kirjeldatud. Samuti puudub ühtlustatud terminoloogia ja ühtsed määratlused puuduvad näiteks terminitel elektrostimulatsioon, neuromuskulaarne elektrostimulatsioon, transkutaanne elektrostimulatsioon, somatosensoorne elektrostimulatsioon jne. Terminoloogilise ebaühtluse ja raviprotokollide erinevuse (sagedus, intensiivsus jne) tõttu seatakse sageli kahtluse alla elektrostimulatsiooni kvaliteet. Hoolimata standardiseerimata kasutustavadest on elektrostimulatsioonil aga suur potentsiaal ja seda saab kasutada kliiniliselt näiteks diagnoosimiseks, patsientide paranemise jälgimiseks, mõjutatud funktsioone arvestades edasise rehabilitatsiooniravi kohta juhiste andmiseks ja rehabilitatsiooni võimaldamiseks olukordades, kus aktiivne liikumine on vastunäidustatud või seda ei saa kasutada.
Teadmiste puudumise tõttu elektroteraapia valdkonnas jätavad füsioterapeudid elektrostimulatsiooni kasutamata ning vähesed teadmised mõjutavad ka kliiniliste otsuste tegemist, sest füsioterapeudid soovivad saavutada selget kliinilist tulemust. Selliseid vastuolusid on teadvustanud ka riiklikud ja Euroopa tasandi erialaorganisatsioonid, näiteks Türgi, Rumeenia, Leedu ja Eesti füsioterapeutide liidud. Erialaorganisatsioonid peavad oma liikmetele lisakoolitusvõimaluste loomist väga tähtsaks, sest sellega paranevad füsioterapeutide erialaoskused.
Teadmised elektrostimulatsiooni kohta on olemas kõrgkoolides, kus neid teadmisi ka rakendatakse. Pamukkale Ülikool (PAU), Hatay Mustafa Kemali Ülikool (HMKU), Suleyman Demireli Ülikool (SDU), Baskenti Ülikool (BU), Craiova Ülikool, Šiauliai Riiklik Rakenduskõrgkool ja Tartu Tervishoiukõrgkool on juba aastaid tegelenud elektroteraapia ja elektrofüüsikaliste mõjurite valdkonnaga. Lisaks taseme- ja kraadiõppe üliõpilastele on neis kõrgkoolides korraldatud koolituskursusi ja töötube ka füsioterapeutidele. Teadmiste edastamine ehk teadmussiire kõrgkoolidelt praktikutele on aga selgelt piiritletud ja füsioterapeutidele elektrostimulatsiooni kasutamise kohta vajalikke tegelikke koolitusvajadusi ei rahuldata täies ulatuses. Lisaks on Euroopas nii kutseharidus kui ka teadmussiire kõrgkoolidest piirkonniti väga erinev.
Projekt CK4Stim on suunatud kõrgkoolide õppejõududele, füsioterapeutidele, juhendajatele, teadlastele, riiklikele ja rahvusvahelistele füsioterapeutide organisatsioonidele, aga ka nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe üliõpilastele. Projekti käigus püütakse elektrostimulatsiooni kohta välja töötada ühtne terminoloogia, et kasutada seda füsioteraapia ja rehabilitatsiooni eriala õppeprogrammides ning elektrostimulatsiooni praktiseerimisel, lähtudes Euroopa standarditest. Projekt toetab ka kutseharidust ja koolitust tipptaseme saavutamist soodustava digiõppe kaudu. Projektil CK4Stim on teaduslikud, akadeemilised, majanduslikud ja sotsiaalsed väljundid.
